Teekond Lufthansaga algab

 Peab kohe mainima et ega need Assoorid nüüd väga ligidal ikka ka ei ole.

Hommikul 6.10 väljub esimene lend Tallinnast Frankfurti. Lennukilt maha astudes läks kogu reisiseltskond bussi. No ja siis hakkas see buss sõitma. Mulle tundus, et  nagu sõidaks  Tallinna lennujaamast Õismäele :) Frankfurdis oli täpselt nii palju aega, et kõndida ühest lennujaama otsast teise (kõva 13 minutit) , külastada tualetti ja juba ootaski uus lend. Seekord siis Lissaboni. Mul oli kindel plaan- Lissabonis söön, sest mul on 1,5h aega. No aega mul nüüd küll ei olnud, sest lennukis aeg muutus ja mul oli vaevalt veerand tundi, et üles leida 21 värav, millest väljus lend Ponta Delgadasse. Seekord ma jooksin!  Lennukis istudes välgatas mõte “ No mu kohver nüüd küll kohale ei jõua! Õnneks olin  pakkinud seljakotti 2 päeva varustuse (riided, hügieenitarbed jm)”  Aga üllatus,mu kohver jõudis koos minuga Ponta Delgadasse. , lucky me! 
Olin endale broneerinud ööbimise “hotelli” PIO XII -Alojamento Local . Kohapeal selgus, et tegemist on pastoraadi majaga. See oli väga minimalistlik (voodi, laud ja üks tool) kuid  puhas.


No ega tegelikult mul midagi ju vaja ei olnudki, veetsin seal ju ainult mõned tunnid, kuna järgmisel hommikul väljus lend São Jorge saarele- minu lõppsihtkohta. Lennujaamas istusin taksosse (lennujaama taksojuhid on siin kõik naised!) ja nautisin sõitu mööda mägist maanteed Calhetasse. Ma elan Adega Vermonti  mägimajakeses, kust avaneb vaade
Pico saarele ja sellel olevale vulkaanile, mis asub 15 km
kaugusel üle Atlandi ookeani.  See on kodu, kus  veedan oma järgmised 25 päeva.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Eellugu.

Kujutis
  Kõik sai alguse juba oktoobris 2025 kui märkasin koolis (HKHK) kuulutust “Erasmus+ iga praktikale”. No, aga miks mitte. Mõeldud tehtud! Saatsin taotluse ära ja oma suureks üllatuseks saingi rahastuse. Kõik see tundub väga lihtne ja seda ta oligi. Jaanuarist hakkasin siis otsima kuhu minna. Kindel oli, et minna saan ma suvel, aga kuhu? Saatsin kirju mitmesse Iirimaa firmasse (Iirimaa oli mu algne praktika tegemise koha soov). Sain kolme nädala jooksul täpselt 0 vastust. Egas midagi otsime edasi. Slovakkiast sain ruttu vastuse, et nemad ei soovi mind (Jumal tänatud, keegi vastab, ka EI on vastus). Teistest sihtkohtadest taas 0 vastust. Aprillis saatsin Assooridele taotluse teadvustades endale, et see on viimane “vahva” koht kuhu minna. Ja kui sealt ka vastust ei tule, siis ma lähen Soome. Aga oh-oh-hoo! nad vastasid!!! Seega suvel ootab mind ees 31 päeva Atlandi ookeani põhjaosa kau nis São Jorge saar.                       ...
Lisateave

Kohe käed külge.

Kujutis
  Minu esimene tööpäev. Nagu eelmisel päeval sai kokkulepitud, võtab mind kodu juurest peale Luis Paulo Bettencourt . Luis on Aventoure asutaja ja minu otsene juhendaja. Sõidame hommikuses vihmas ja udus saare kõrgeima tipu poole. Ega auto aknast suurt midagi näha ei ole aga kuna kõrvad lähevad lukku, siis ilmselt oleme kõrgel ja see tähendab, et meid ümbritseb ka ilu. Google vähemalt ütles, et siin on võrratud vaated. Peale 20 minutit mägiteedel keerutamist jõudsime “staapi”, kohta kust algavad seiklused.  Kuidas ma aidata saan? Täna ma teen kõik Luisi juhendamise järgi, kuid edaspidi on minu iseseisev ülesanne panna klientidele valmis varustus kanjonis ronimiseks. Nendeks on: rakmed, kiiver, sokid, kindad, saapad ja  kalipso vastavalt inimeste suurustele.  Kui kliendid on kohal, siis näitan kelle varustus kus on ja mida edasi teha. Klient võtab ära oma riided, paneb jalga spetsiaalsed sokid, kalipso ja saapad, siis rakmed ja kiiver. Õnneks kontrollib Luis kõik üle....
Lisateave